Tugevad tunded 2- SOLVUMINE & PLAHVATAMINE

Täna ma lõpuks plahvatasin ühe sõbra peale. Jah mina oskan ka plahvatada :D.

On asju mida olen hoidnud tagasi ja enda teada, et mitte teist solvata või jätta endast meeleheitlikku muljet aga nüüd ajas mul küll tass üle.

Miks ma plahvatasin? Ehk oli see üks sõna või koguni lause mis mulle öeldi või hoopis see, et anti mõista nagu mina oleksin teinud midagi valesti. 

Meil kõigil on sõpru ja on "sõpru", mõned neist feigimad kui teised, andes mõista, et nad hoolivad meist, et upitada oma iseenda egot. Kingid ja hea sõna teisele on ülim ego rahuldus, kui teine need vastu võtab, see on alati olnud nii. Aga tahtes teisele siiski ka head meelt valmistada võtad need kingid vastu kui pakutakse. Olen siiski tänulik nende kinkide eest. 

On üks inimene keda olen aastaid pidanud oma kalliks sõbraks aga pidevalt tuleb tume pilv meie vahele. Kahjuks ei näe see inimene kunagi, et asi on ka temas aga mina tunnen end alati hiljem siiski süüdi, tema aga minu teada mitte.

Kas see on ikka õige sõber, kes olenemata pidevale kutsumisele ei jõua iial sulle külla kuigi elate lähestiku? 

Ma olen juba pikemat aega mõelnud, et miks ma veel selliste inimesetega suhtlen? 

Võibolla on see sellepärast, kuna jään ikka alati lootma, et miskit muutub.

Aga kui läheb aasta, läheb kaks ja läheb isegi 6 aastat ja selle aja jooksul ometi pideva kutsumisele on ta jõudnud külla vaid ühel käel loetud arv kordi. Vaid 4 korda tervelt 6 aasta jooksul. Üks kord oli siis kui kolisin uude koju, teine kord kui meil oli tüli ja ta tuli ise ootamatult, kolmas kord kui olin rase ja neljas kord kui ta tõi me beebile kingituse. Ka need korrad olid justkui mingist kohustusest näidata, et ta hoolib. Oli ka paar sellist korda kui tõi mulle sünnipäeva kingituse aga edasi välisukse juurest ta ei tulnud, väites iga kord et tal on kiire.

Nii kiire, et pea iga nädalavahetus või puhkus näed sotsiaalmeediast kuidas ta taas kellegi teisega pidu paneb alati joogi klaas käes. Justkui minule nina alla hõõrumiseks. No pagan, aga ei ole hea tunne üldse.

Mulle aitab olemast koer, kes on lükata ja tõmmata ning kes tuleb iga jumala kord joostes ja saba liputades kui teda kutsutakse kuid ise vastu saamata seda sama. 

Aaastate pikkusel sõprus suhtes olin alati valmis minema kui mind kutsuti ja meil oli tore küll aga jääb ikkagi kripeldama, miks on see nii, et kui mina pakun midagi välja temale see ei sobi, põhjuseks tuues igakord selle, et tal on need päevad planeeritud või on tööl. Samas nüüd seda mulle ette heites, et ma seda ei tee. Mina aga mõtlen, et milleks kui tal on alati põhjus varnast võtta ja ei taha nagu enam saada seda eitavat vastust sest kui aus olla, see teeb haiget. 

Inglise keeles on selleks väga hea sõna REJECTION, eesti keeles selle sõna tähendus pole üldse nii tugev.

Nüüd viimased 2 aastad ma enam seda mängu kaasa temaga eriti ei mänginud, sest tean, et olen ka midagi väärt aga nüüd näitab tema oma paha meelt välja, nagu minul ei oleks kunagi aega ja teeksin koguaeg tööd või oleksin koolis :D. Aga seda ta ei märganud, kui ma olin pea terve suvi vaba ja varem veel rohkemgi, ootasin kallist sõpra kohvilegi kasvõi korraks. Olin iga päev pool päevast lastega kodus enne kui mees tuli ja tegime nö. vahetust, sest teise poole päevast tegin mina tööd. Aga ei, seda ei juhtunud kunagi, et tema ise tuleks. 

Viimasel ajal olen hakanud arvama, et see "sõber" ei seedi silma otsaski mu kasse või kogu mu peret kaasaarvatud mind ennast, sest mis see muu põhjus saaks olla, kui isegi soolaleivale ei kõlvanud tulla. See inimene on valinud mind välja justkui oma enese ego upitamiseks. Mõne inimese jaoks on üli tähtis, et on palju inimesi tema ümber kellele saab "heategijat" mängida ja tunda siis end hästi ja kui keegi talle vastu hakkab, tekitab ta olukorra, et tema on ohver ja temale tehakse liiga ja kuidas üldse keegi midagi saab öelda halvasti kui ta on nii palju head kõigile teinud.

Ei ole vaja mind vääriti mõista, eks igaüks tahab, et tal oleks hea olla ja ma ei soovigi kellegile halba aga point on selles, et kui hiljem seda sulle pidevalt nina alla hõõrutakse, siis see ei saa olla ju tulnud puhtast südamest, või kuidas.

Meenutan ka tihti neid toredaid õhtuid kui olime tema juures. Kui mõned aastad tagasi oli tal nii nimetatud reegel, et kui kokku saame me telefonis ei skrolli, siis on nüüd kõik vastupidi. Mõnikord on ta koguaeg telefonis ja muigab või naerab, ja siis kui küsin et mis talle nalja teeb vastab ja ilmselt valetab, et töö jutud:D. Minule aga jääb alati tunne, et ma olen sellel hetkel üleliigne ja mind räägitakse võibolla taga või lausa naerdakse. Aga alati tõmban jälle maski pähe, et see juu ei loe, öeldes endale, et meil on ju tore. Sest ma ju soovisingi seda.

Lõpuks ma loobusin tema külla kutsumisest, kuigi andsin talle mõista, et olen haavunud, sest ta on lubanud aga pole oma lubadust pidanud. Ja haiget teeb see ka, et teistele leitakse aega aga mitte minule. Minu uksed on alati avatud olnud, isegi siis kui ma tööd teen, saan ma paar sõna vahetada. Samas kõik võimalused on olemas aga kui tahtmist pole siis pole midagi teha.

Ja võibolla...

...ei taha nüüd ka enam mina.

Te küsite, et kuidas ma saan nii julm olla ja sellest siin räägin, sest keegi ei taha enda kohta neid asju ju teada?

Noh, tegelikult pole hullu, sest ma tean, et tal pole isegi nii palju aega, et minu blogi lugeda.

Jah ma tean ka seda, et ma kahetsen õigepea seda, et plahvatasin, ta ära blokkisin ja selle jutu kirjutasin, aga mulle jääb ikkagi see küsimus hinge kraapima.

Kas see on ikka tõeline sõber kes ei leia sinu jaoks poolt tundigi kuu aja jooksul, et kasvõi korra kohvile tulla ja paar sõna rääkida, eriti veel kui teda on korduvalt kutsutud?

Ma tean, et minul inimesena oleks lausa häbi sellele sõbrale silma vaadata ja teha head nägu  nagu midagi poleks olnud. 

Ps. Mul on kohe sünnipäev :D :D