Tugevad tunded 1-RAEV

Millest tekib tegelikult raev?

Mis on see tunne, mis viib meid meid endast nii välja?

Kujutame ette üht lapsevanemat kes on just saanud emaks või isaks.

Vahet tegelikult polegi. Olgu ta abikaasa, elukaaslane või hoopiski ükskik vanem.

Meil kõigil igalühel meist on mingit sorti taust ja elu olnud enne meie lapsi.

Me oleme pärit erinevatest perekondadest ja meil on täiesti erinevad vanemad olnud. Mõni vanem on olnud rangem mõni leebem ja mõni laps on kasvanud lausa vabakasvatuse najal. Aga kas nii öelda "vabakasvatus" on ikka nii paha kui selle sõna kõla juba annab tunda. Vaba kasvatus... hmm see sõna VABA on ju iseenesest hea, või mis? Kuid kui seal taga on veel sõna kasvatus annab see meile signaali, et justkui nende laste eest ei ole hoolitsetud ja neid tegelikult polegi üldse kasvavatud. Usun ise, et asi on hoopis muus ja asi ongi meis endis, kes kuidas midagi tõlgendab. Mina olen kasvatanud oma lapsi just selliselt, nö. vabalt võetava kasvatuse järgi. Jah lapsed vajavad piire ja minu lastel on need samuti olnud, kuid aga olen andnud paljuski lastel endil valida. Tean, et sund ja käsk muudavad lapsed jonnakaks ja nad hakkavad õigepea lapsevanema vastu mässama. Tahan olla oma lapse jaoks siiski see turvakoht kuhu põgeneda maailma valu eest, mitte vastupidi. 

Meil on kõigil teatud kasvatus, vanemate mustrid ja ühiskonna mõju sealt lapsepõlvest, see ongi see mis meist on teinud sellised nagu me oleme praegu.  Oleme saanud ka teatud traumasid mida me lapsepõlves ei mõistnud ja võibolla ei mäletanudki enam. Aga siis kui meist saavad endist lapsevanemad, kistakse need traumad ükshaaval lahti nagu armkude. 

 Küsid miks? Sest meie lapsed tuletavad selle meile meelde, ja mitte halva pärast, vaid iga laps tulebki meid tervendama meie kogetud valust. Alles siis algab tervenemis protsess kui me neile armidele otsa vaatame.

Aga peatume sõnal RAEV.

Olete kindlasti näinud neid filme kus filmi kangelane otsekui plahvatab ja kukub pahasid nüpeldma. Pole just ilus pilt, eks ole...

Raev ongi umbes selline, see on viimane piisk karikasse. See on ka meeletult kurnav sinu organismile. Aga kui vaadelda seda veidi lähemalt, ei ole see just otseselt halb, kuigi see võib hävitada nii sinu kui sinu lähedased sinu ümber.

Aastaid, aastaid tagasi, ma enam ei mäletagi aga ütleme nii, et väga pikka aega kannatasin mina just nende raevu hoogude all. Mitte, et keegi seda raevu minu suunas oleks tulistanud vaid see olin mina kes tulistas.

Me elame teatud süsteemis kõik, kui sa just kuu pealt või teiselt planeedilt pole siia "meie" maale tulnud.

Mis süsteem see siis on? Väga paljud kirjeldavad seda nii, et me elame süsteemis kus meile on ette kirjutatud tsenaarium.

Ärkad hommikul teed oma tava toimetused ja lähed tööle, üritad olla parim töö ja tiimi kaaslane, tööpäeva lõpus lähed poodi, lähed koju teed süüa ja jääd pm. ootama järgmist päeva. Selline elu siis eks. Kas sinul on ka või erineb see kuidagi sellest tsenaariumist mida ma just kirjeldasin?

Nüüd kui sul on pere, ehk naine või mees ja lisaks veel lapsed, tuleb selles süsteemis juurde veel nö. lisa kohustusi. Kas pole nii?

Ja peale selle on meil ühes ööpäevas vaid 24 tundi. Ja muidugi see ühiskond näeb ju ka ette seda, et käid sina ja käivad su lapsedki veel kas trennis või kuskil huviringis. Kas ei jää mulje, et see nn. süsteem tahab meid justkui hoida koguaeg tegevuses? Üks tegevus kattub teisega ja siis veel need süümekad kui me ei leia lastele aega või oma partnerile. Ja kõik ajab veel raha taga, et saaksid makstud, üürid, eletri, vee, enda- ja lasteringid + trennid ja lisaks veel ehk mõne laenugi. Oh jah ja kui tahad end veel selle segaduse sees arendada, ostad veel endale mõne koolituse netikeskonnas, millega loodad, et saab vb. lihtsamalt, sest õhtul lapsi magama pannes leiad ehk selle aja, et tegeleda veel iseendaga, kuigi see toimub kõik sinu oma une arvelt. Seejärel järgmisel päeval olles magamata, jätkub kõik jälle samamoodi, ning une aega jääb järjest vähemaks. Olles ise väsinud, teades, et sul on tegemata asjad mida sinult oodatatakse, uus tööpäev ootamas, lapsed tahavad tegelemist ja ema isaga aega veetmist, laste viimine ja toomine trennidest või ringidest ja kõik muu. Ja siis kui hetkeks saad oma pea sellest tohuvapohust välja tõmmatud, mõtled kus olen mina selle kõige keskel ja kas see ongi see elu millesse ma tahtsin sündida. Sest me kõik oleme valinud siia sündida, juba enne kui EMA meid ootama jäi, siis ootasime ka meie, kuni aeg on käes.

Mina olen olnud oma elus koguaeg mingit sorti surve all ja raevu hoogusid oli mul päeva jooksul isegi rohkem kui üks.

See ei muutunud ka siis kui minust sai ema, oh ei need vaid lisandusid. Mäletan hästi, et raevu hoo ajal koristades ja pärast nähes, et elamine on puhas mõtlesin, et ei tea kes siin huvitav koristas, sest see oli reaalne näide sellest mis teeb raevuhoog minu ajuga. Sellel hetkel kui raev tõuseb kui laviin ja plahvatab on minu aju erroris. Ehk ma polnud mina ise ja ma olin justkui kuskil mujal ka. Täna aga tänan ma jumalat, et ma ei teinud midagi sellist mida ma kahetseksin praegu. Sest kui mulle jäi kesiganes ette ei suutnud ma end kotrollida.

Meeles karjumas kõik need tegemata asjad, tahe teha midagi muud, minna kuhugi mujale, süümepiin ja kui sellel hetkel oled veel näljane, väsinud ning pead tegelema lastega, vastama sõnumitele, suhtlema partneriga, tehes süüa  asju maha pillates ja lisaks veel lapse nutt, et sa teda jätsid tähelepanemata, siis ajab lõpuks kõik sellest karikast üle.  Ja oledki üks plahvatusohtlik lapsevanem.

Paljud psühholoogid ja nõustajad ütlevad, et sellel hetkel kui tunned midagi kuhjumas, kõnni minema, pane käed külma veel alla või mine hinga võrsket õhku.

Jep need on kõik väga toredad soovitused aga sellel hetkel kui su aju on erroris ja keha on automaat pildoodi peal pole sellest kuigivõrd kasu. Sa lihtsalt plahvatad ja need kes on sulle kõige lähedamal jäävad kannatajaks.

Nüüdseks, aastaid hiljem ma tean mis minus oli see käivitaja ja mõnikord tekib ikka veel selliseid olukordi aga olen õppinud end talitsema ja palju on mind aidanud hingamine ja see, et tuletan endale pidevalt meelde, et ei ma ei peagi suutma, olen väsinud , ei ma ei pea seda tegema praegu sest see teine asi on olulisem ja valin väga mida ma teen ja mida mitte. Ja kui mõni asi läheb nässu, siis tuletan veel meelde endale, et olen inimene ja olengi tulnud siia kogema tundeid ja ka viha ja raevu.

Ai jaa unustasin kirjutada, milleks raev ja vihapurse on hea, see on RESTART nii sinule ja sinu elule. See on kui tornaado mis lööb platsi puhtaks, et uus saaks alguse ja seekord teha kõik teisiti justkui jätkata puhtalt lehelt.

Sellel hetkel on küll väga raske, sest olles lapsevanem sa lihtsalt ei julge sellest kellegile rääkida ka oma psühholoogile mitte, kuna sellel hetkel kui sa seda räägid ei hooli mittekeegi sinu tunnetest vaid mõeldakse automaatselt sellele, et sinu lapsed võivad olla ohus. Ja nii me siis istumegi, oma murega üksi. Vaid siis kui sul on tõeliselt lähedane kes kuulab su ära ja küsib kuidas sul päriselt läheb, on suurim kingitus mis sul olla saab.

Ole endaga leebem.

Mis siis, kui see kõne jäi tegemata kuna lapsed karjusid või sul jäi koristamata sest olid liiga väsinud päeva toimetustest. Pea vaid meeles see, lapsed on väga lühikest aega väikesed, see kõik on mööduv, isegi kui laps ei mäleta sinu raevu hoogu, mäletad seda sina ja see jääb sind painama kogu eluks. Ära lase sellel juhtuda, kuid kui see on juba juhtunud ürita endale andestada ja minna edasi. Jah tehtut ei saa enam muuta aga edasi saab minna puhtamalt lehelt.

Tahan öelda, kuna ise olen selle kõik läbi teinud siis mõistan Sind.

Sa ei ole üksi.