LAPSEVANEMA HIRMUD - LASTEAED?!

Meie algus.

Minu neljas laps on juba 2 aastane. Aeg lendab ikka mega kiirelt.

Enne teda juba ilmale toonud 3 last otsustasin, et nüüd võtan veidi vabamalt, kuna minu uus mees on uskumatult tubli, teeb kõik mis vaja siis on see olnud väga lihtne anda ohjad tema kätte. Selle tõttu muutusingi hiljem ise liiga mugavaks.

Aega läks ja tulemus oligi käes. Olles töötav ema ja ärinaine naasin tööle juba kui mu laps oli pooleteise kuune. Siis oligi põhimõtteliselt laps koguaeg oma isaga, sest meie rutiin oli kujunes välja selliseks, kuna töölt koju tulles olin ju veel väsinud ka, et lapsega tegeleda.

Nüüd olles ise sellises olukorras mõistan vägagi neid mehi/isasid kes käivad päevast päeva tööl ja tegelikult ei õpigi iial oma last tundma. Olin ka ise varem sellisel niiöelda halvustaval seiskukohal sellistest niinimetatud isadest. Tundus et nad ei hooli.

Minu esimese 3 lapse isal oli harjumus öelda, "...et kui sünnib laps siis lähevad isal tööpäevad pikemaks."

No jah oli ka tema ärimees ja tunduski, et kodus ei näe teda enam üldse.

Läheb kui ärkab ja tuleb kui läheb jälle magama ja ega see ka kõik polnud, oleks siis olnud nii, et tema elus teisel kohal oleks olnud pere, aga oh ei ..teisel kohal olid sõbrad ja mina lastega olime viimased kes talle meelde tulid.

Mäletan väga hästi kui midagi julgesin öelda ja tuua ta mõistusele, et lapsed vajavad oma issit, ütles ta vaid selle peale, et teil on kõik olemas (pidas silmas raha), küsis siis, et "Mida te minust veel tahate??

Pole ime et lapsed valisid mind kui lahku läksime, sest selle isaga on ka nüüd veel aastaid hiljem laste suhtlus pinnapealne. Lastest on lihtsalt kahju, aga on ka nemad harjunud et issi on juba selline, mis teha.

. Kindlasti mõni nüüd mõistab kohut ka minu üle, et ma ei armasta oma lapsi piisavalt. Jah, olen ka tundnud neid meeletuid süümepiinasid mis ei laseks öösel magada, ometi magan öösel ehk liigagi hästi.

Asi on ehk hoopis selles, et ma armastan liigagi oma lapsi ja see liigne hoolivus võib mind mõnikord hulluks ajada. Pole siis ime, et ka mina ei suuda kergelt oma lapsest lahti lasta.

Kogen meeletuid paanika häireid ja näen oma peas korduvaid pilte kuidas mu laps kukub, saab haiget või saab isegi surma. Ja mõnikord millegi muuga tegelemine on justkui päästerõngas, et ma pääseks neist kohutavatest mõtetest. Ütleme nii, et töömõtted on korduvalt mu mentaalse seisukorra päästjad olnud.

Lõpuks sain taas oma lapsega lähedaseks!

Kuna meie issi läks kooli, siis olen nüüd suurem osa ajast lapsega koos mina. Nüüd tunnen, et olen taas EMA, oi seda meeletut identideedi kriisi mis mul on olnud, kes ma oma lapsele olen. See kriis on nüüd läbitud. Oleme nüüd lähedasemad kui kunagi varem.

Aga kahjuks on alati mingi AGA. Elu teeb oma käänakud ja kuna minul ärinaisena ja inimesena on pidevalt mingid projektid ning tegemised, ja kuna päevad on meeletult lühikesed aga minu pojal on taas oma mõtted ja avastamised, siis ei saa meist kumbki midagi tehtud.

Miks ometi need päevad on nii lühikesed?

Lasteaed.

Raske südamega tegin avalduse lasteaeda.

Olen ise lapsepõlves palju üle elanud kurbi kogemusi nii lasteaias kui ka koolis siis nüüd, olles ärganud hing ja nähes seda süsteemi läbi milles me elama peame veel, on lapse lasteaeda viimise mõte muutunud raskemaks.

Tegelikult minu kolmel eelneval lapsel oli tore lasteaias, asi polegi selles. Usun, et asi on pigem lapse vanuses, kuna ta lasteaeda alustada võiks. Tahaks ju igal sammul kaitsta oma last nii füüsilise- ja võibolla veelgi rohkem ehk hingelise trauma eest. Sest viimased mõjutavad teda tema ülejäänud elu. Aga tean ka et mingil hetkel ma pean taas õppima usaldama ja lahti laskma sellest väiksest käest kasvõi korrakski.

Olen ka ise olnud lasteaias praktikal ja olen seda niiöelda sisepoolt näinud lähemalt. Ütleme nii, et väga paljud vanemad ei kujuta ettegi, milline päev seal lapsel on. See rutiin on võrdne tööpäevaga mis ei ole kindlasti kohe kerge lapsele.

Avaldan saladuse, kui mõni veel ei tea, siis lapsed ei lähe lasteaeda vaid mängima.

Pigem on see lapsele ellujäämis õpetus. Räägime siis otseselt lapse vaimu murdmisest, tema tahte murdmisest ja vanematest lahti murdmisest, lisaks veel prorgrammeerimine ühiskonna mustritele heaks kiidetud mustritega.

Ehk siis üks pidev murdmine ja programmeering. Jube!

 Meenuta oma lapsepõlve korraks ja mõtle kas see oli ikka vaid mäng. 

Ok, ok rahu ainult rahu, eks ajad on ka veidi muutunud ja praegust aega ei anna väga enam Nõukogude Liidu ajaga võrrelda, aga on kindlasti veel kasvatajaid ja õpetajaid kes elavad selle NL mentaliteedi järgi ka tänapäeval.

Mida vanemaks ma saan, hakkan ma märkama asju mis 20 aastat tagasi tundusid minu jaoks täiesti tühised, et neile tähelepanu pöörata.

Ma vaatasin aga ma ei näinud.

Ja kahjuks meie tänapäeva nutiajastul on see lausa üleüldine probleem, me VAATAME aga ma ei NÄE. Olles pidevalt automaat piloodi peal ja nina telefonis.

Milles siis tegelikult point on?

...jätkan sealt kus avalduse tegin.

Ühel ilusal päeval tuligi kiri mu meilboksi ja oi kui õnnelik ma olin, kui lugesin..,

"Teie lapsel on lasteaia koht".

Hetkeks olin üliõnnelik, aga no olgem ausad mis siin rõõmsat on üldse, õnnelik oli mu Ego, ise mõttes juba planeerides oma tööd selle aja sisse kui laps on hoius ja saan ehk veidi aega endalegi.

Meeles mõlkus aga ühe facebooki influenceri ütlus "Miks te teete neid lapsi, kui te nad kohe lasteaeda panete? Oled pikalt ootanud millal pisike ime sünnib ja siis veidi aja pärast paned ta lasteaeda."

Hmm..kõlab veidi nagu kui väike laps on saanud mänguasja, mida on soovinud nii kannatamatult ja siis ühel hetkel jätab ta selle nuku või mõmmi riiulile seisma, sest teda lihtsalt ei huvita sellega enam mängida. Kas pole mitte nii?

Noh laps on ikka midagi muud ja üritasin siiski ratsionaalset meelt kasutada ja öelda endale, et NII ON PAREM.

Kui vanasti viisin oma lapsed lasteaeda, läks see imelihtsalt, ütleme nii, et mulle tundus et minu lapsed nautisid täiega lasteaeda, sest igakord kui ma nad viisin lehvitasid nad juba ukse peal mulle, "Hakka juba minema emme!"

Loomulikult kui lapsel on tore on ka minu süda rahul.

Aga nüüd pojakesega nii lihtne polnud. Ja mina ei ole enam selline ema, kes kergekäeliselt viib oma lapse kuhugi ja ei hooli kuidas ta end tunneb. Minu lapsed on kõik tundlikumad olnud, eks nad oma emmelt selle tundlikuse pärinud ole.

Otsustasin last sujuvalt lasteaiaga tuttavaks teha, et emmest lahti laskmine ei oleks nii traumeeriv ja et see koht oleks juba temale tuttav, enne kui ta jääb sinna ilma minuta. Noh tegemist on vaid mõne tunniga kuid siiski, lapse ajataju erineb meeletult täiskasvanu omast, seega paar tundi võib temale näida päevana, 2 päeva nädalaga jne. 

Täna oli juba kolmas päev kui olin lapsega koos lasteaias lootes, et laps on julgem ja läheb mängima teiste lastega. No võrreldes esimese kahe päevaga oli tõesti laps palju rahulikum ja julgem ja asjatas nii armsalt ringi. Tervitas kasvatajat hommikul ja oli väga viisakas. Väga lubav ja lootust andev.

Eelmisel kahel päeval tekkis tal paanikahoog juba sellest kui kasvataja laulma hakkas.

Juba eelneval päeval panime plaani kokku lasteaia juhatajaga, et täna jääme peale õues käimist ka söömise ajaks lasteaeda.

Kõik oli üli tore, mängisime sees ja mängisime väljas ja läksime siis sisse sööma.

Poja käskis kohe mul enda kõrvale istuda söögilauda ja ei leppinud eitava vastusega. Mõistsin et kardab jälle. Siis aga oli väga põnevil kui kasvataja hakkas sööki lastele jagama, näha oli, et laps on näljane õues mängimisest ja ootas põnevusega mida pakutakse. Mõmises nii armsalt samas ...nämm nämm. Mõtlesin, et vaatame ka kuidas magamisega lood on aga siis hakkas ta paaniliselt nutma ja ei aitanud ei lutipudel ega ka turva lelu. Ja otsustasin selle peale temaga koju minna seekord.

Räägiksin veel sellest mis tunne enne söömist mind õues valdas...

Õues jälgisin lapsi ja ka kasvatajaid. Vaatasin kuidas lapsed käituvad teineteisega ja üritasin kogu teemat analüüsida, kuigi olgem ausad see polnud ju minu ülesanne vaid nende tädide töö.

Selles lasteaias on 2 rühma. Pisikesed kuni 3 aastased ja veidi vanemad 4-5. Õues on nad alati samal ajal. Väike lasteaed ja lapsi on tegelikult väga vähe. Aga kasvatajad ei suuda hoomata kahjuks kõike mida võiks.

Võibolla reageeringi liiga üle ja olen liiga tähelepanelik kuigi ei peaks. Aga mõnikord kui tunnen, et pean ütlema siis ütlen ka.

Olukord oli siis selline, et üks 4-5 aastane poiss hakkas ühele laste pundile lund labidaga viskama. Otsustasin jälgida seda mängu, tasapisi mõistsin, et see lumega viskaja poiss oligi hoopis ohver, sest üritades kuuluda sinna teiste laste punti ja sõbrustada nendega, lükkasid nemad ta eemale ja see tegi muidugi haiget.

Minus hakkas see trigerdama sest, sama olukord on olnud ka minuga lasteaias ja samuti ka koolis, ning oleks see siis minuga lõppenud, oh ei, sama kordub ka mu 9-aastase lapsega koolis.

Just see tõrjumine ja ära lükkamine teebki nii meeletult haiget. Ja vähegi emotsionaalsem laps hakkab end kaitsma ründamisega. Sest ta ei tea kuidas seda valu endast välja saada. See on meeletult kurb, mõeldes kui raske ja ebameeldiv see enese sobitamine neil lastel on siin maailmas.

Ja kahjuks kasvatajad ja õpetajad ei näe seda kes tegelikult kannatab, märkavad nad alles siis kui keegi füüsiliselt hakkab neid tülisid lahendama.

Üldjuhul tõeline ohver on vait ei nuta, ei lähe ütlema vaid ründab ennast kaitseks või kättemaksuks. Olgem ausad lastel on ju veel alles see "ürginstinkt" ja nad ei oska seda veel sättida nii, et enne mõtle ja siis ütle või enne mõtle ja siis tee. Seda kõike peame meie oma lastele õpetama!

Meie ajal umbes 30 aastat tagasi võeti seda veel nii, et küll laps õpib ise ja loodeti, et see teadmine tuleb automaatselt. Pole ime, et elame nüüd nii katkises ühiskonnas kus täiskasvanudki veel ei taju oma tundeid ja tegusid.

Peale selle olukorra pealt nägemist, läksin kasvatajatele rääkima, et tegelikult oli olnud asi vastupidine. Rõõm oli muidugi näha kuidas peale kasvatajaga vestlemist hakkasid lapsed kohe koos mängima, aga rõõmu polnud kauaks kui nägin, et keegi uus võeti juba kiusamise orbiidiks.

Üks suur ellujäämis ja enesekehtestamise koht on see lasteaed ja kool.

Pole siis ime et paljud on just neid kahte kohta võrdlenud vanglaga.

Nautigem veel seda hetke kui lapsed on väikesed kuni 3 aastased. Siis on nad veel nii ehedad, nende silmist särab vastu audentsus ja elu. 

See on hetk kui nende jaoks on veel kõik võrdsed.

Lapsed kes ei tunne kadedust, on täis empaatiat ja on tähelepanelikud lähedase inimese suhtes on ELU KINGITUS.