EMADUS ehk Minu Viimase Sünnituse Lugu

Täna on emadepäev ja minu mõtted lähevad ikka ja jälle minu viimase sünnituse juurde tagasi.

Minu viimane sünnitus oli 3 aastat tagasi ja see oli minu neljas kord saada emaks.

Jah just nii. Iga kord kui saame uue lapse, saame me ka uuesti emaks.
Iga sünnitusega meie keha transformeerub ja sureb.
Iga sünnitusega sünnib midagi uut siia maailma ja sellesse energiavälja.
Sünnib laps ja sünnib ka naine uuesti.

Ma pole enam see inimene ammu, kes olin siis kui sündis minu esimene laps.

Esimese lapsega oli see teema, et olin oma mõistuses veel ise laps. Kui lapse kätte sain meenusid mulle kõik ameerika filmid kus imikud viiakse beebide ruumi, et emad end välja saaksid magada. Kui seda õdedelt küsisin vahiti mind selliste silmadega, et no see on küll täitsa kuu pealt kukkunud.

Aga noh kust ma pidin teadama neid teemasid, kuidas ja mis mismoodi käib üldse. Sellel ajal elasin veel ise oma emaga ja õega ja nö. emaks saada polnud mul plaanis, ütleme nii, et polnud iial plaaniski, sest arvasin, et minu tulevik on elada üksi oma 2 kassiga :D.

Jah 2 kassi mul on nüüd, aga üksi pole ma eriti saanud ollagi, ja ega ma ei tahagi olla. Mulle meeldib, et minu ümber on minu lapsed ja mu pere on mulle kõige olulisem asi maailmas.

Esimene laps keeratakse oma oskamatusega ja empaatia võimetuse tõttu suht alati nässu. Kuigi, minu tütrest on sündinud väga ilus, tark ja andekas noor naine. Ja olen väga uhke tema üle.

Sünnitus number 2.

No siis olin juba valmis, ootasin väga oma pesamuna ja teadsin ka mis juhtuma hakkab nii sünnitusel kui sünnituse järel. Sain taas tütrekese.

Sünnitus number 3- ja jälle tütar.

Oi mäletan hästi kui käisime Tartus Dr. Sõritsa juures ultrahelis ja öeldi, et tütar tuleb. Oh neid pilke mis mu mees saatis mulle. Nagu oleks öelnud "Ei ole, JÄLLE?!"

Nii et meil oli 3 tütart. Kuldne kolmik millest räägitakse muinajutte ja lugusid.

No nii jõuame mu neljanda sünnituse juurde. Selleks ajaks olin juba oma tütarde isast lahutatud 5 aastat.

Rasedus 42 aastaselt kulges mureta, tundsin end väga kaunina ja viljakana. See oli hetk kus suutsin teha kõike ja viisin oma firma tippu. Tundisin, et olen võitmatu.

Siis kui meile öeldi, et ootan poega tundsin end väga erilisena ja väärikalt. Et kas tõesti minust saab nüüd poja ema? Olin ju alati justkui teadnud, et poeg tuleb. Aga enam ei uskunud, sest oli mul ju juba 3 last ka, et ehk aitab juba.
Pojal oli ka nimi valmis kui ta sündis, sest ta ütles oma nime mulle minu unenäos, see juhtus une ja ärkvel olemise vahel ja oli lihtsalt nii selgelt meeles ning panin selle ärgates kohe kirja. Nii oligi laps oma nime ise välja valinud :).

Raseduse aeg möödus hästi, kuigi mul oli rasedusaegne diabeet ja otsustati juba varem ära, et sünnitus kutsutakse esile.

Aeg möödus ja esile kutsumise päev jõudiski kätte. Peale seda kestis sünnitus 50 tundi, esile kutsumine ei õnnestunud ja meid jäeti järgmisel päeval ikkagi haiglasse. 2 päeva möödus, olime mõlemad tulevase issiga väga väsinud.

Soovisin ka kogeda esimest ja viimast korda vesi sünnitust aga ka seda ma ei saanud. Ja soovisin, et mida vähem valuvaigisteid seda parem, aga oh ei, sain need kõik. Epiduraalist naerugaasini välja.

Arvasin, et enam valusamaks ei lähe aga läks küll.

Sellel hetkel kui pidin lapse välja pressima käis mu peast läbi meleletult mõtteid, et pole lihtsalt võimalik seda last välja pressida. Aga kui ma seda tegin siis tundus küll, et olen millegi võimatuga hakkama saanud.

Peale sünnitust aga avastati, et lapsel on kopsudes lootevedeliku ja ta viidi intensiivi. See oli kohutav tunne. Ma polnud iial kogenud midagi nii valusat oma hinges, mis on seotud minu lapsega. 

See oli minu kõige raskem sünnitus nii füüsiliselt kui psüühiliselt.

Kui mind koju saadeti ilma lapseta tundsin end kohutavalt, last kõhus enam ju ka polnud. Mind tabas meeletu leinatunne ja paanikahäire. Tahtsin kurbusest lihtsalt surra.

Sellel hetkel helistas mulle mu ema ja ütles, et me läheksime veel samal õhtul haiglasse uuesti.

Me läksime ja olin nii tänulik oma emale, et ta oli seda öelnud. Sest ma oleksin vaid jäänud koju nutma ja see öö oleks olnud kohutav.

Sellel õhtul saime oma lapse endale esimest korda sülle ja minul lapsega tekkis lõpuks kontakt. Laps oli juba 4 või 5 päevane.

See oli väga oluline hetk teha see otsus ja minna.

Nüüdseks on meie väike Artur õnnelik ja terve väike poiss :).

Kui räägitakse, et esimene sünnitus on raske ja teised sünnitused väga kerged...siis see on müüt.

Minu viimane sünnitus oli nii füüsiliselt kui psüühiliselt kõikidest kõige raskem sünnitus ever.

Tugevust ja jaksu kõikidele emmedele!

Rahuliku ja südant soojendavat EMADE PÄEVA!