ARMASTUS

Kohtuvad mees ja naine.

Nad armuvad ja tahavad olla koguaeg koos, nautides teineteist. Tunda teineteise lähedust, justkui hingata üksteise õhku. Ma usun, et igaüks on midagi sellist kogenud korra või paar oma elu jooksul. Oh see meeletu ilus armulõõm mis meid tõmbab, pea pilve sees tulevikule vastu minnes.

Lähevad kuud ja aastad.

Argipäev.

Elu tuleb vahele ja päevad muutuvad lühemaks.

Lapsed, töö ja raha mured.

Ühel hetkel ärkad justkui unest. 

Olles lahti murdnud oma silmad telefoni ekraanilt, märkad, et aeg on kadunud ja kirg on jahtunud ning armastus on kui muinasjutt sellest mis oli varem.

See hetk, kui kaob kirg on väga kiire kaduma ka armastus.

Või kas ta on ikka tõesti kadunud?

Ehk on ta kuskil pinna all ootamas ja vajab vaid üles äratamist?

Sõnad on kui kurkku kuivanud koorem mida on võimatu lahti murda. Sest suud avades suudad teele saata vaid süüdistusi ja etteheiteid.

Miks Sa ei tee mind õnnelikuks, miks Sa enam ei hooli?

Miks, miks, miks?

Aga kuuled vaid häält oma peas...

"Palun, luba mul olla taas NAINE!"

"Palun, murra mind taas jalust!"

"Palun tee nii, et ma tunneksin end samamoodi kui ENNE! Enne kui suutsime aja seisma panna, enne kui jõudsime teisteisele silma vaadata, mitte mõeldes homse peale vaid elasime hetkes. Enne kõike seda mis tuli "pärast".

Ehk me leiame veel ühise tee, sest ma ei taha veel alla anda.

Allaandes kaotame ka selle viimase, mis on meile jäänud.

Näe mind taas! Kuule mind taas!